Terviseportaal
Euroopa vähitõrje nädala raames on fookuses küsimus, kuidas tagada Eesti inimestele parem vähiennetus, varasem avastamine, tõhus ravi ja inimlik tugi kogu raviteekonna jooksul. Eesti Vähitõrje Võrgustiku kliinilise juhi ja onkoloogi Rille Pihlaku sõnul ei ole täna enam küsimus selles, mida teha tuleb – vajalikud teadmised ja eesmärgid on kirjas riiklikus vähitõrje tegevuskavas.
„Retseptiraamat on valmis, nüüd tuleb hakata seda ellu viima,“ rõhutab Pihlak.
Eesti Vähitõrje Võrgustik loodi ligi kaks aastat tagasi, et ühendada vähitõrje arendamiseks raviasutused, teadus- ja haridusasutused, riigiasutused ning patsiendiorganisatsioonid. Võrgustiku eesmärk on tugevdada teadust ja innovatsiooni, haridust ja koolitust ning kliinilist koostööd.
Pihlaku sõnul teeb muret, et vähijuhtude arv Eestis kasvab. Üha enam nähakse vähki ka noorematel, tööealistel inimestel. „See ei ole enam tulevikuprobleem, vaid käesolev probleem, millega tuleb tegeleda juba praegu,“ ütleb ta.
Tema sõnul on varane tegutsemine oluline nii patsiendi kui ka kogu tervishoiusüsteemi vaatest. Mida hiljem vähk avastatakse, seda keerulisem ja kulukam on ravi ning seda väiksem on võimalus inimene terveks ravida. „Kui teeme asju liiga vähe ja liiga hilja, siis on tulevikus veel raskem,“ märgib Pihlak.
Viis aastat tagasi koostatud vähitõrje tegevuskava annab tema sõnul selge suuna, kuidas vähikoormust vähendada: ennetuse, sõeluuringute, parema diagnostika, andmete, personaliseeritud meditsiini, kaasaegse ravi, toetusravi, rehabilitatsiooni ja elulõpuravi kaudu. „Meie eesmärk on, et rohkem inimesi jõuaks faasi, mille nimi on elu pärast vähki. Neid patsiente, keda me terveks ravida ei saa, tahame aidata elada kauem ja väärikamalt.“
Tegevuskava vahehindamine näitas aga, et kuigi mitmes valdkonnas on toimunud edasiminek, on areng olnud ebaühtlane. Süsteemne rakendamine on takerdunud juhtimise, koordineerimise ja rahastuse kitsaskohtadesse. „Praegu on ellu viidud vaid väike osa tegevustest. Oleme poolel teel, aga vajame kõvasti jõudu juurde,“ ütleb Pihlak.
Tema sõnul vajab vähitõrje Eestis selget omanikku, toimivat juhtimismudelit ja püsirahastust. Samuti on vaja arendada vähiandmeid ja seiresüsteeme, planeerida süsteemsemalt inimressurssi, toetada teadust ja innovatsiooni ning tugevdada patsiendikeskseid raviteekondi.
Olulise teemana tõstab Pihlak esile teenuste regionaalse kättesaadavuse. Keerukamad ravietapid peavad tema sõnul olema koondatud sinna, kus on vajalik kogemus ja võimekus, kuid samal ajal peab patsiendil olema võimalik saada kodule lähemal neid teenuseid, mida on võimalik turvaliselt kohapeal pakkuda – näiteks palliatiivravi ja teatud juhtudel süsteemravi. „Tsentraliseerimine ja kodulähedus ei ole vastandid. Me peame kokku leppima, milliseid keerukaid ravisid tehakse suurtes keskustes ja millised teenused peavad olema patsiendile võimalikult lähedal,“ selgitab Pihlak.
Tema sõnul vajavad rohkem tähelepanu ka elu vähiga ja pärast vähki, laste ja noorte hematoloogia ja onkoloogia, kirurgilise ravi kvaliteet, tugispetsialistide roll ning patsiendiorganisatsioonide püsiv toetamine. „Vähitõrje kitsaskohad ulatuvad üle kogu süsteemi. See ei ole ainult haiglate või esmatasandi küsimus, vaid eeldab mitme ministeeriumi, riigiasutuse, ülikoolide, tervishoiutöötajate ja patsiendiorganisatsioonide koostööd.“
Pihlak rõhutab, et Eesti vähitõrje tegevuskaval puudub praegu püsirahastus. Seni on arengud toimunud peamiselt projektirahade, Tervisekassa teenuste ja üksikute algatuste toel. „Kui rahastus on juhuslik, on juhuslikud ka tulemused,“ ütleb ta.
Lisaks riiklikule rahastusele peab Pihlaku sõnul Eesti aktiivselt seisma ka Euroopa vähimissiooni jätkumise eest. Euroopa koostöö ja rahastus on toonud Eestisse olulisi arendusvõimalusi ning väikeriigi jaoks ei ole rahvusvaheline koostöö lisavõimalus, vaid strateegiline vajadus. „Täna ei ole enam küsimus selles, mis teha tuleb. Meil on teadmised, eesmärgid ja ekspertiis olemas. Küsimus on selles, kas suudame teha vajalikud poliitilised ja rahalised otsused, et need eesmärgid päriselt ellu viia,“ ütleb Pihlak.
