Terviseportaal
See kõik hakkas pihta 2019. aasta sügisel, mil elus oli üks jama teise otsa. Kõigepealt tabas üldine organismi kulumine pluss vähk meie maja kauaaegset töötajat, siis minu kallist kaasat ja mind – ja see kõik juhtus peaaegu ühel ajal.
Tõstes vähe raskemaid asju tundsin alakõhus veidravõitu valu. Seepeale otsustasin pärast kümmet aastat hingekirjas olemist tutvustada ennast oma perearstile. Kerge jalgade trampimise ja uuringute nõudmise tulemusena sain saatekirja kirurgile ja sealt teadmise, et oman üht korralikku rasvast vähki.
See ei olnudki eriline üllatus, kuna mu teistpoolt oli just opereeritud ja ka temas pesitses sees vastik vähk, mida paraku ei andnud ära opereerida.
Uuringud
Pärast säherdust uudist algasid juba järgmisest hommikust tõsised uuringud. Vaat see on täieline õudus. Noh, mitte kõik, loomulikult, küll aga see osa, kus sa pead ära jooma mitu liitrit täiesti joodamatut vedelikku, et su sooli paremini uurida saaks. Mina seda teha ei suutnudki ja nii sain iga paari tunni tagant klistiiri. Klistiir on päris tore, võrreldes selle jubeda oksekrampe tekitava vedelikuga, aga paraku ei ole ta kahjuks kaugeltki sama tõhus.
Igatahes selgus kolm ööpäeva väldanud uurimisprotsessi tulemusena, et sellises sarvumisastmes vähki opereerida ei olegi võimalik. Tuleb teist keemiaga ehmatada!
Keemiaravi
Vähk ehmatas keemia peale tõesti korralikult – paraku ehmatas ta mind ennast ka: pärast esimest ravi olin ligi nädala täitsa rivist väljas. Seik, et paljas mõte kas või vee joomisest ajab oksele, oli veel köki-möki ja nohu. Hoopis tõsisem mure oli alakõhus närivate jõledate valudega, mis sundisid mind end täitma topeltannustes valuvaigistitega, millest kõva poole välja oksendasin.
Teine kuur läks juba hulga libedamalt, murdes mind maha kõigest kaheks päevaks.
Kolmas ei murdnud enam isegi mitte terveks päevaks – edasiminek missugune!
Nii me elasime-olime elukaaslasega kahekesi koos: eks seltsis ikka segasem ja nii me, kaks keemikut, üksteist kodus turgutasime. Mehe keemia oli temagi elu seisma pannud. Mina jõudsin keemiaravi ainult kolm korda saada, kui juba teada anti, et nüüd võib opereerida. Mõni ime siis, et mul keemiaga sellised hullud valud olid – vend vähk sai ikka kõvasti peksa. Aga see, et ta end selle tagajärjel koomale tõmbas, oli kahtlemata suurepärane uudis.
Operatsioon
Operatsioon kestis pea seitse tundi. Ei oskagi peast öelda, mis kõik välja lõigati – no kena kolmandik sisemust kindlasti. Mis on minus tekitanud kindla veendumuse, et kõiki juppe edukaks funktsioneerimiseks nüüd tõesti vaja ei ole. Päris välja minu laiahaardelist sõralist ei saadudki – arstid pelgasid kaugemale lõikuda. Arvestades minu enesetunnet pärast operatsiooni – ega ta vist poleks tulnudki. Tagantjärele kaedes kogu selle loo peale tundub, et kas ma ehk olin liiga hellik – kuigi siiani olen valu ikka justkui hästi talunud?! Kui ei oleks olnud sellist imetabast personali, ma ei tea, mismoodi praegu üldse elule vaataksin. Aga mind ikka sõna otseses mõttes kanti kätel. Alates esimesest ööst intensiivis, kus – päris hästi ei teagi, kes – kas õde, sanitar, hooldaja või kes-ta-oligi – sisuliselt üldse ei lahkunud mu kõrvalt, ta oli mu juures, ennem kui ise arugi sain, et oigasin. Poputati mind iga külje pealt, toodi keset ööd aparaadid palatisse kohale, et vaadata, mis haiget teeb, mitte ei kupatatud protseduuride tuppa, aidati tasakesi voodiveerele istuma ja siis jälle tagasi pikali, julgustati hea sõnaga.
Taastumine
Mõned päevad hiljem sain juba pisut liikuma hakata. Esmalt tuiasin rulaatorile toetudes piki koridori lugematuid kordi edasi-tagasi, siis tegin seda juba ilma ja varsti algasid lugematud trepist alla-üles käimised. Ikka käed seljal seongus, et selg sirge oleks ja kogu mu – polegi täpselt üle mõõtnud – nii umbes 30-sentimeetrine vatsaõmblus ikka kaunilt kinni kasvaks ja ilusti venima jääks. Sest minu sügav siseveendumus ütleb, et tuleb ennast liigutada, liigutada ja veel kord liigutada, kui tahad jalgele saada.
Arstid ütlesid kohe ära, et taolisest operatsioonist taastumine kestab kolm kuud – see on sisemiste õmbluste niitide imendumise aeg. Lisaks oli vaja teha terve kuu verd vedeldavaid süste. Inimesed pidada neid ise tegema, aga mina küll ei suutnud. Õnneks on mul poeg, kes endale asja teaduslikult ja interneti õpetuste järgi briljantselt selgeks tegi – kuni sinnamaani välja, et süstide igapäevane paigutus peab olema just sellises ja mitte teistsuguses järjestuses.
Pärast esimest kuud hakkasin üle päeva tunnike korraga oma töökohta külastama. Ikkagi terve kuu oli pealik ju eemal olnud – tuli olla kursis, mis majapidamises toimub. Esiotsa oli kuni kolm tundi päevas kodust äraolemise piir – kauem ei jaksanud. Selle aja ületamisel oli järgmine päev üpris piinarikas. Aga jonn on Jumalast, ütleb vanarahvas, ja nii ma tasapisi seda piiri nihutasin.
Pulmad haiglas, keset vähiravi
Et elu ei saa ometi seisma jääda, otsustasime keset meie mõlema vähiravi pulmad maha pidada. Abiellusime haiglas, seal veetsime ka oma pulmaöö. Haiglapersonal tegi omalt poolt kõik, et me ennast seal võimalikult hästi tunneksime. Sõitsime oma korrusele, koridoris olid kõik üles rivistatud ja seisid äraseletatud nägudega. Lükkasin selle palatiukse lahti – naabrimees oli ära sõidutatud ja mulle oli voodi pandud, siis oli seal voodi juures ka tugitooli moodi ratastool, millel oli valge lambanahk peal. Vist kogu korruse pealt olid kõik potililled meie tuppa toodud. Oli ka eraldi lauake, kus oli teeküünaldest süda tehtud ja küünlad põlesid, oli ka alkoholivaba šampanja ja šokolaad ja personali poolt suur roosikimp. Ei olnud osanud seda üldse oodata ja olin väga liigutatud.
Kolmas vaatus – järelravi
Pärast operatsiooni tulid taas keemiad, kokku oli neid viis. Esimese järel ootasin põnevil, et millal halb hakkab – vaatasin kella ja puha, et nüüd… Ei hakanudki!
Teisel ringil tekkis ühele ravimikomponendile allergiline reaktsioon, mis oli lisaks päris valus. Oh sa, kus nüüd läks lahti trall nagu parimas väljamaa haiglaseebi-seriaalis – siiani pole ma kindel, kas alla minutise ajaga lendas mu voodi ümber kokku kuus, seitse või kaheksa meedikut?! Selline möll käis, et sõnu pole ja juba sellest kohale lendamisest annaks kunagi tulevikus lausa eraldi novelli treida. Igatahes uhuti mind füsioloogilise lahusega korralikult läbi, anti veel mingeid ravivedelikke ja asju ning siis ma ikka tilkusin selle ravimikomplektiga aeglaselt lõpuni.
Kolmanda korra ajal tekkis jälle reaktsioon, mille peale siis vahetati välja see osa ravimikomplektist, mis mulle mitte ei sobinud.
Koledad vähinumbrid mu vereanalüüsis langesid kolinal. Enesetunne oli kogu aeg hea.
Elu jätkub saatuselöökidest hoolimata
Viimased korrad istusin otse rooli ja sõitsin õendushaiglasse – mu kallile kaasale enam keemia ei mõjunud ja ta organism hakkas alla vanduma. Seal kärutasin ta ratastoolis õue hilissuve nautima.
Abikaasa suri paar päeva pärast mu viimast suurt keemiat.
Pärast keemiaravi lõppu on endal numbrid sellised, et saan bioloogilist ravi – seda siis terve aasta jooksul iga kolme-nelja nädala tagant. Kui keemiaraviga oleks jätkatud, siis oleksin ilmselt palunud endale paigaldada pordi – see on säherdune tore riistapuu, mis meenutab kanüüli, aga on inimese sees kogu aeg. Sest mu veresooned, need va sindrinahad, hakkasid vahepeal plõks ja plõks puruks minema ja veresoontele tekkisid sõlmed sisse. Nüüd on viimasest suurest keemiast möödas neli kuud ja sõlmed hakkavad taas pisitasa välja vajuma ning veresoonte seinad saavutama endist tugevust.
Veebruari alguses andis haigustele alla ka mu töökaaslane. See ei olnud küll vähk, mis ta viis, vähist saadi jagu, aga üldine seisund oli hull.
Nii et kaks põrsakest on hunt nahka pistnud – kolmandal oli mu mäletamist mööda kivist maja. Ma arvan, et see kolmas põrsake, kes kivist majas elab, olen mina ja mu keha – viimast aitasid arstid hundikindlaks ehitada. Kardan, et varsti hakkab mu raviarst mind simulandiks pidama, kuigi vähist päris vabaks ma vist ei saa. Aga kivi kivi haaval on mu praegust tervist ehitatud, ja põhiline sõnum, mida ma arstilt kuulen, on ikka selline, et jätka oma tööga, jätka hobidega, jätka positiivsuse ja naeruga.
Mida aktiivsem ja rõõmsameelsem ma olen, seda hiljem mu vend vähk uuesti aktiviseerub ja ka siis on veel olemas üsna mitu ravimisvarianti, mida mulle soontesse lükata, et talle uuesti piki sõrgu anda.
Ma ise pole meedik vaid kõrtsmik, ja nii ma – ausõna! – tõesti ei tea, mida ma täpselt saanud olen. Ning ega see teadmine ei olegi ju oluline – tilgutatagu mulle või sulatina, kui see toimib.
Noh, päris nii ei saa muidugi ka väita, et mu sisikonna minimaliseerimine päris jälgi jätmata on toimunud, eks vahel seedimine laperdab ja ei ole päris täpselt selge, mida ma süüa saan ja mida mitte, ning eralduvate gaasidega saaks ehk pisema korteri talvel soojaks kütta. Aga kui see on ainukene lõiv, mida maksan selle eest, et tunnen end muidu täitsa tervena ja olengi praktiliselt samahästi kui terve ja toimekas ja saan teha kõike mis varemgi – no tänan, siis maksan selle hinna rõõmuga.
Ja olen tõeliselt tänulik oma tohtrile Lea Vahterile, üldse kõigile Ida-Tallinna haigla fantastilistele töötajatele, ükskõik millises majas nad ka ei töötaks – olen kogenud ikka ainult head!
Artiklis on kasutatud ka „Ringvaate“ materjale.
