Helju Veersalu
Saame tuttavaks Heljuga (68). Helju on sõbralik ja intelligentne proua, kes töötab proviisorina. Ta on abielus, kolme lapse ema ning kahe lapselapse vanaema. Helju hobi on käsitöö – sellega tegelemine annab talle positiivse emotsiooni. Lisaks kõigele on tal veel üks kaaslane – pankreasepea kasvaja. Räägime lähemalt Helju elust koos vähiga.
Kuidas haigus avastati?
Elasin oma harilikku igapäevaelu, kuni 2017. aasta septembris tekkis tugev naha sügelus. Lisaks oli uriin pruunikas ja väljaheide sageli hele. Niisuguste kaebustega ma perearsti poole pöördusingi. Pärast vereanalüüside tegemist suunati mind kiiresti edasistele uuringutele.
Varem oli mul diagnoositud teise tüübi diabeet, millega seoses kasutasin juba enne ravimeid. Lisaks oli opereeritud sapipõis. Uuringute tulemusena selgus, et maksa fermentide aktiivsus oli väga kõrge, lisaks oli kõrge veresuhkur. Ka teised näitajad olid halvad. Kuna kasvaja oli ühissapijuha kokku surunud, tuli sinna paigaldada tehistoruke ehk stent. Tänu stendi paigaldamisele tekkis rohke sapivool ja sellest oli abi – naha sügelemine kadus.
Sama aasta oktoobrikuus diagnoositi mul pankreasepea piirkonna tuumor. Esialgse plaani järgi tulnuks see opereerida, kuid lõikuse ajal selgus, et tuumori lokaalse leviku tõttu ei ole seda võimalik välja lõigata. Operatsiooni käigus võeti biopsiaid histoloogilisteks uuringuteks. Seekord pahaloomulisust ei leitud.
Plastikust stente tuli seoses nende ummistumisega aeg-ajalt vahetamas käia. 2018. aasta märtsis paigaldati ühissapijuhasse metallstent. Stendi paigaldamise käigus võeti taas histoloogilist materjali, kuid ka siis maliigsust ehk pahaloomulisust veel ei tuvastatud.
2019. aasta jaanuarikuus regulaarsesse kontrolli minnes selgus, et on vaja sooritada operatsioon mao-soole ühenduseks (GE-anastomoos) ja võtta pankreasest biopsia. Ning nüüd leiti, et tegemist on halvaloomulise kasvajaga. Märtsis algas keemiaravi FOLFIRINOX-skeemi järgi. Viimase toimimist on üsna keeruline seletada, lühidalt öeldes on minu puhul tegemist mitme keemiaravimi kombinatsiooniga.
Milline oli diagnoosi saamise järel enesetunne ja kuidas ravi mõjus?
Diagnoosi saades valdas mind loomulikult suur hirm. Kuid ma otsustasin arste usaldada ja olin raviga seonduvateks katsumusteks valmis. Keemiaravi kõrvalmõjudest on palju räägitud. Minule tõi ravi kaasa tundlikkuse muutuse külma ja kuuma tajumises, samuti muutusid maitsemeel ja haistmine teistsuguseks. Mingil ajal tekkisid kätes ning jalgades tundlikkuse häired, mistõttu jäeti kaheksandal ravikuul kompleksravist välja üks komponent (oksaliplatiin).
Pärast järjekordselt raviseansilt tulekut esineb tihti väsimust ja pearinglust, seepärast püüan esimesel päeval rohkem pikutada. Kolme-nelja päevaga enesetunne paraneb. Enda puhul hindan senist keemiaravi talutavaks, kuid olen kuulnud, et mõned haiged on kõrvaltoimete tõttu pidanud ravi ka katkestama.
Kuidas praegu elad, kas midagi on endisega võrreldes teisiti (v.a ravi saamine)?
Tänu keemiaravile on vähi edasine areng peatatud. Ravi kestab veel, aga paljud näitajad on juba paremaks muutunud. Võrreldes varasema eluga olen hakanud rohkem pöörama tähelepanu sellele, mida söön. Pööran suuremat tähelepanu elukvaliteedi hoidmisele. Selleks loen infot erinevatest allikatest, samuti vahetame keemiaraviseansside ajal palatikaaslastega teavet, oleme nii-öelda üksteise kogemusnõustajad. Väga oluline on oma tervise eest hoolitsemine; kui tunned, et midagi häirib, siis tuleb kohe reageerida.
Kust oled kõige rohkem jõudu ammutanud?
Pere, töökaaslaste ja sõprade toetus on olnud väga suur. Mul on hea tugivõrgustik lähedastest, kellega tihti suhtleme. Tajun nende poolt suurt hoolivust. Usun imedesse ja loodan, et tänu ravile saan veel kaua viibida oma kallite lähedaste, töökaaslaste ja sõpradega koos.
Olen väga tänulik arstidele ja teistele haigla töötajatele, kellega olen ravi käigus kokku puutunud.