Tahe elada on loomulik seisund

Vähidiagnoosi saamine viib rööpast välja enamiku patsientidest. Mõni suudab sellega kaasnevate emotsioonidega ise hakkama saada, kuid alati on vajadusel aitamas ka onkoloogilistele patsientidele spetsialiseerunud psühholoog, kes hirme maandades aitab turgutada nende elutahet.

Ida-Tallinna Keskhaigla onkopsühholoog Margit Riit ütleb, et tihti tekib patsiendil vähidiagnoosi saades šokk. Teda valdab psüühiline kaos, ülivõimsad tunded, nagu näiteks surmahirm, abitus, aga ka hirm kaotada oma positsioon ühiskonnas või välimus.

See, kuidas inimene esimest infot vastu võtab ja seda töötleb, sõltub psühholoogi sõnul paljudest erinevatest asjaoludest: patsiendi psüühilisest tugevusest, emotsionaalsusest ja elukogemusest. Rolli mängib kindlasti haiguse eellugu, mis staadiumis haigus on ning millises kontekstis inimene diagnoosi teada saab. Margit Riit lisab ritta veel lähedaste olemasolu ning toetuse ja ütleb, et reaktsioonide taga on tõesti väga palju erinevaid tahke.

Samas võib reaktsioon olla ka vägagi mõistev. „Näiteks algstaadiumis avastatud rinnavähile võib elukogenud patsient reageerida täiesti rahulikult, kui arst on teatanud võimalikust heast prognoosist,” toob ta ühe näite.

Hirmust tulevaid reaktsioone on mitmesuguseid: diagnoosi saanu võib instinktiivselt hakata ka vähki hoopis eitama või soovib kartusest raviga kaasnevate kehaliste vaevuste ees sellest hoopis loobuda.

Margit Riit ütleb, et kui emotsioon blokeerib mõtte, tulebki aidata inimestel hirmuga hakkama saada.

„Alati ei ole patsiendil piisavalt emotsionaalset tugevust ja meelekindlust, mis aitab haigusele rahulikult mõelda ja häid otsuseid teha,” lausub Riit.

Esimene abiline on alati raviarst ning head otsused tagab õige ja piisav info. Palju abi on lähedasest, kuid tihti on murekohaks, et nemadki on väga endast väljas ja vajavad omakorda abi.

„Siin saab siis psühholoogiga rääkida,” ütleb Margit Riit oma rolli kohta.

Onkopsühholoogi juurde tulevad inimesed vabatahtlikult, põhiline info tuleb raviarstidelt, kuid vahel võtavad patsiendid ka ise ühendust. Väga paljude emotsionaalselt hästi toimetulevate inimestega psühholoog õnneks ei kohtu.

Vähki kui haigusesse suhtumises on suur roll ühiskonna hoiakutel. Kahjuks on vähk ühiskonnas jätkuvalt stigmatiseeritud ja seetõttu võib vähidiagnoosi saanud inimene tunda ennast juba elavate kirjast välja arvatuna või saatusest mahajäetuna.

Kriisi sattunud inimestel muutub seeläbi käitumine, mida väljendatakse, sõltuvalt inimesest, kas vähem või rohkem. Mõni muutub tuimaks, teine jälle kohatult reipaks. Tihti tekib depressioon, paanikahäired ja suisa enesetapumõtted. Vast küsitaksegi endalt, et miks ikka enam elada, kui niigi minek?

Psühholoogil tuleb aidata inimesel elutahe uuesti üles leida.

„Tahe elada on meie loomulik seisund,” kinnitab Margit Riit. Sellele aitavad kaasa igapäevased kohustused, nagu näiteks laste eest hoolitsemine, lähedaste-sõprade toetus, usk ja elu väärtustamine.

Patsientide puhul tuleb paraku ka ette, et kui keha- ja vaimujõud on otsas, siis loobutakse onkoravist. „Paratamatuse aktsepteerimine ei ole allaandmine,” kinnitab Riit. Patsient ei jää sellisel juhul abita, vaevuste leevendamine võib psühholoogi sõnul hoopis aidata teha õiget otsust.

Psühholoogi sõnul hindab haigusega kohanenud inimene tihti elus väärtused ümber: ainelised eesmärgid taanduvad elu põhiväärtuste ees, mis omakorda annab jõudu ja sisemist rahu edasi elada.

Patsientide keerulisi muresid lahendades elab need kõik läbi ka psühholoog ise. „Mind aitab hea väljaõpe,” kinnitab kolleegi ajutise asendamise kaudu Hiiu haiglas onkopsühholoogiani jõudnud Riit.

Ta räägib, et ka psühhoterapeutidel on omakorda teraapia, mille käigus asjatundja abiga õpitakse tundma iseennast. „Omateraapias saab kogeda, mis inimesega psühhoteraapias toimub, mis seal aitab,” ütleb ta teraapia kohta, kus saadakse teada oma piirid ja õpitakse nendega toime tulema.

Psühholoog hoiab igapäevaselt ennast vaimselt vormis teada-tuntud asjadega: liikumise, hea une, normaalse söömise, heade suhete ja huumoriga.

„Patsientidele õpetan vahel häirivate emotsioonidega toimetulemise võtteid, eks need kuluvad endalegi ära,” tunnistab Margit Riit.