Terviseportaal
Beata Hanesoo, töötate ITK üld- ja onkoloogilise kirurgia keskuses kliinilise toitmisravi
õena. Kes on Teie patsiendid ja kuidas neid aitate?
Minu valdkond on üld- ja onkokirurgia, ning patsiendid, kes minu juurde tulevad, on juba saanud onkoloogilise diagnoosi. Neil esineb mõni onkoloogiline haigus ning nad vajavad kirurgilist sekkumist. Tavaliselt on nad juba külastanud kirurgi ja andnud hulga mitmesuguseid analüüse. Esimesel visiidil me vaatame koos üle vereanalüüside tulemused ja räägime pisut ka toitumisest. Eesmärk on valmistada inimest ette ja anda talle kindlustunnet, et ta saaks operatsioonile vastu minna võimalikult teadlikuna. Pärast lõikust kohtume taas, et nüüd juba põhjalikumalt arutada toitumisega seonduvat. Kuna vähioperatsiooni näol on tegemist ikkagi ulatusliku sekkumisega inimkehasse ja lõikus on tavaliselt olnud keeruline, vajab keha taastumisel võimalikult palju abi. Patsient saab küll järelravi ja tarvitab erinevaid ravimeid, kuid organismi põhiline kütus on siiski toit – toitumine on võitluses vähiga äärmiselt tähtis tegur.
Millised on onkoloogilise patsiendi suurimad toitumisega seotud mured?
Üsna tavaline mure on kaalukaotus – mõnel rohkem, teistel vähem. Põhjuseid on siin mitu. Esiteks on operatsioon kurnav ja teiseks põhjustab kaalukaotust keemiaravi. Onkoloogilised patsiendid saavad pärast lõikust keemia- või kiiritusravi, mis sageli põhjustab halba enesetunnet ja sellega seoses on isu tihtipeale väga halb. Kaal kipub langema, keha ei saa vajalikke toitaineid kätte.
Nii ongi üks meie esmaseid eesmärke lõikuseelse kehakaalu taastamine ja me arutame koos patsiendiga, kuidas seda kõige paremini saavutada. Kuna tegemist on päris suure lõikusega, peab organism olema selleks juba enne valmis ja võimalikult tõhusalt ette valmistatud.
Teine suur teema on keemia- või kiiritusravi saavate patsientide tihtipeale muutunud lõhna- ja maitsetaju. Lõhna- ja maitsemeel on ravi ajal sageli paigast väga ära ja selline patsient muutub toidu suhtes äärmiselt valivaks. Isud võivad muutuda mitte päevade, vaid lausa tundide lõikes: ühel hetkel tunneb inimene suurt soovi süüa mingit kindlat toitu ja hakkab seda endale valmistama, ent roa valmides ja taldrikule tõstes on see muutunud talle täielikult vastumeelseks ja ta ei suuda seda suhugi panna. Nii ei saa vähihaige inimene ega tema pere menüüd väga täpselt kavandada; ei saa teha nii, et planeerime nüüd täna lõunaks hakklihakastme kartulipüreega ja homseks veiseprae – toidu laualepaneku hetkeks võib vähihaige isu olla juba täielikult muutunud ja ta ei söö seda. Mõnes mõttes võib tuua paralleeli rasedusega – mõlemal juhul kaasnevad tihti lõhna- ja maitsetaju muutused ning soov süüa ootamatuid toite. Lemmikhõrgutised võivad muutuda äkitselt vastumeelseks, samas võib tekkida suur soov süüa midagi, millest varem on suure kaarega mööda mindud.
Nii käib kogu toitumine ettevaatlikult, samm sammu haaval. Inimesel peab olema võimalus saada just seda toitu, mille järele tal parasjagu isu on ja mida ta süüa suudab. Ei ole õige sundida inimest keemiaravi ajal sööma midagi, mida ta hetkel süüa lihtsalt ei suuda. Külmkapi sisu peaks olema hästi mitmekesine, et inimene võiks leida sealt endale midagi, mis just nüüd isutab ja vastu ei hakka. Lähedastel, kes haige eest poes käivad või toiduvalmistamisel abistavad, on hea seda teada. Mõni vähihaige patsient on kirjeldanud, kuidas oli palunud oma abikaasal minna hilisõhtul poodi tooma just teatud firma sardelle, kuigi need varem tema lemmikute hulka ei kuulunud.
Üks väike nipp on selles, mitte pakkuda kuuma toitu, vaid leigemapoolset – siis ei ole lõhn nii tugev. Ka toitu valmistades võiks akna avada või köögis imuri sisse lülitada, et toidulõhnad vähem häiriksid.
Missugune peab olema vähihaige inimese toit?
Nagu juba öeldud, võib inimene põhimõtteliselt süüa kõike, mida ta süüa saab. Toit võiks olla eeskätt valgurikas – on ju valk keha põhiline ehitusmaterjal. Mõnikord on inimesed huvi tundnud, et kas eelistada tasuks pigem loomseid või taimseid valke. Kehale on loomsed valgud küll paremini omastatavad, kuid ka taimsete valkude väärtust ei tasu alahinnata. Ehk siis – mõlemad on vajalikud.
Tavaliselt soovitatakse vähi puhul hoiduda tsitruselistest. Tsitruselised vähi arenemist ei soodusta, seda ei maksa karta. Küll aga on nende näol tegemist lihtsalt hästi happelise toiduga ja selline ei ole vähihaige õrnale seedimisele hea. Väikeste tsitrusekoguste pärast põdeda pole vaja – kui on soov juua klaas vett, mille sees on maitseks sidrunilõik, siis see on täiesti lubatud ega tee midagi.
Rahva seas visatakse võllanalja, et vähihaigeid tuleb hoida nagu ämma või roosi: pimedas keldris kaelani külmas vees. Mõte on selles, et kõik, mis on hea ja kasulik inimesele, pidavat toitma ka vähki. Vastab see rahvajutt tõele?
Ei, päris nii ikka ei ole. Inimene peab ikkagi jõudu koguma ja hoidma oma keha võimalikult tugevana. Millest kindlasti tuleb loobuda, on alkohol. Samuti ei ole head kanged kohvijoogid. Vahel võib juua lahjemat kohvi koorega.
Tsitrustest kui ebasoovitavatest viljadest me juba rääkisime. Lisaks tasub vältida vürtsikaid, marineeritud ja praetud toite. Tuleks pöörata tähelepanu sellele, et menüü sisaldaks rohkem kanaliha, kala, samuti on hautatud köögiviljad väga hea valik. Juurde tuleks süüa toorsalatit, ehkki korraga mõõdukal määral, et see kõhtu ei ärritaks. Kindlasti peaksid saadaval olema puuviljad. Märksõnaks on vaheldusrikkus.
Samas on oluline ikkagi see, et patsient ei jätaks ennast nälga ja sööks seda, mille järele isutab. Vahetevahel võib praetud või vürtsikaid toite ikka süüa, neist täiesti loobuda pole vaja. Onkoloogilise haige toitumine on päris keeruline teema. Kerge on öelda inimesele, et te võite kõike süüa, aga mis parata, kui patsiendil iiveldab ja toit ei püsi sees. On olemas iiveldamisvastased ravimid, mida arst saab välja kirjutada ja need võivad aidata päris tõhusalt.
Paljusid patsiente kammitseb hirm, nad tunnevad, et peavad iga toiduaine kohta otsima teavet, kas ikka tohivad seda süüa. Aga kui nad saavad selle koha pealt nõustajalt natukene tuge ja julgustust, siis kaob see hirm neil ära ja nad võtavad asja rahulikumalt. Tihti tuleb räägitu järgmisel kohtumisel üle korrata, põhitõdesid aeg-ajalt uuesti meelde tuletada. Aga kui neid põhitõdesid teada, siis ei ole vähihaige toitumine raketiteadus.
Apteegi käsimüügis on olemas spetsiaalsed jõudu andvad joogid, mis pidid sobima neile, kes parasjagu keemiaravikuuri läbivad. Mida need endast kujutavad ja kas soovitate neid kasutada?
Jah, kindlasti soovitame neid kasutada. Kuid need ei ole ainult patsientidele, kes keemiaravi on saanud vaid ka kõigile neile, kes mingil põhjusel on kaalu kaotanud. Valgujoogid annavad energiat, nad aitavad võtta kaalus juurde ning parandada lihasjõudlust. Valgujoogid on hästi olulised, et saada energiat ja valke.
Enamasti on valgujook – näiteks Nutridrink – pakendatud ühe korraga äratarvitatavasse pudelikesse. Väikeses pudelis on jooki 125 ml, suuremas pudelis 200 ml ja kaloraaž on neil päris kõrge – 300 kilokalorit. Juues ära kaks jooki, on praktiliselt pool inimese päevasest energiavajadusest juba käes.
Need aitavad kõige raskemast seisust üle saada ja toetavad jõu taastamist pärast operatsiooni. Eriti tõhus on kompaktne valgujook nendel päevadel, kui enesetunne on ikka väga kehv ja eriline nõrkus peal. Patsiendile, kes ei suuda üldse süüa, soovitame tarbida päevas neli valgujoogipudelikest. Kui patsient saab juba süüa pisut tavatoitu, piisab ühest-kahest joogist päevas.
Samas paljudele patsientidele need spetsjoogid ei meeldi, sest nende lõhn või maitse võib vastu hakata – sellega on samamoodi nagu teistegi toitudega: mõnel päeval tundub lõhn isutekitav, teisel päeval jälle mitte. Soovitame hoida valgujooke enne tarvitamist külmikus, kuna külm jook ei lõhna nii tugevalt kui toatemperatuuril olnu.
Mida veel soovitaksite oma patsientidele?
Soovitan rohkem liikuda, värskes õhus viibida. Paljud, kes on läbi teinud kirurgilise sekkumise ja sinna juurde veel keemiaravi, tunnevad, et nende keha on jäänud nõrgaks ja liikumine jääb tahaplaanile. Kuid inimese füüsis ei ole loodud istumiseks või lamamiseks. Liikumine on ülioluline. Olukorras, kus vähihaige on palju kaalu kaotanud ja siis sööma hakkab, tuleb ka lihaste koormust vähehaaval suurendama hakata. Kui lihastele tööd ei anta, siis ei imendu valk korralikult, viimase õige omastamine on aga organismile esmatähtis.
Kui patsient kardab jalutama minna hirmus, et tänaval võib halb hakata, oleks suurepärane mõte teha seda koos sõbra või lähedasega. Näiteks on vanaemaga kaasa jalutanud kooliealised lapselapsed, kes saavad vajadusel mõne pingi puhkamiseks otsida või mobiiliga abi kutsuda. See on ühtlasi tore võimalus veeta koos kvaliteetaega.
Üldse on siin väga tähtis tugivõrgustiku, pere toetuse olemasolu. Keegi, kes saab näiteks kiiresti poodi minna, et haigele tuua täpselt seda toitu, mida too hetkel süüa saab. Keegi, kellega koos jalutamas käia. Keegi, kes mured osavõtlikult ära kuulaks.
Olen ka omalt poolt haige jaoks edaspidigi olemas ja valmis ära kuulama ning nõu andma. Nõustamisseansi lõppedes annan oma kontaktid ja ütlen, et alati võib minu poole pöörduda, ükskõik, kas küsimus puudutab mõne toiduaine sobivust või on inimesel sel päeval lihtsalt natuke kehvem enesetunne. Üks asi on konkreetselt toitumine, aga teine on psühholoogiline tugi, mis on inimesele raviprotsessi jooksul samamoodi ülivajalik.