Terviseportaal
Vähiravist rääkides keskendutakse sageli diagnoosile, operatsioonidele, keemiaravile või kiiritusravile. Vähem tähelepanu saab aga see, mis toimub pärast ravi või isegi selle ajal. Ometi mõjutab vähk ja selle ravi inimese elu palju laiemalt kui üksnes haiguse meditsiiniline pool.
Euroopa vähitõrje nädala raames räägib ITK onkoloogiakeskuse onkoloog-juhtivarst Jaana Olvet taastusravi olulisusest ning sellest, miks peaks patsiendi füüsiline, vaimne ja sotsiaalne toetamine algama juba diagnoosi saamise hetkest.
Taastusravi algab enne ravi
Jaana Olveti sõnul ei peaks taastusravi olema midagi sellist, mille peale hakatakse mõtlema alles pärast aktiivse vähiravi lõppu.
„Taastusravi võiks käia käsikäes kogu ülejäänud vähiraviga juba alates diagnoosi saamisest. Ideaalis võiks taastusravi alata isegi enne vähiravi algust,“ selgitab ta. Tänapäeva onkoloogias räägitakse üha enam prehabilitatsioonist ehk patsiendi ettevalmistamisest eesseisvaks raviks, et organism oleks võimalikult heas seisundis ning suudaks ravi paremini taluda.
Vähk ja selle ravi mõjutavad nii keha kui ka vaimu. Taastusravi aitab säilitada füüsilist võimekust, toetada vaimset tervist ning hoida võimalikult head elukvaliteeti kogu raviteekonna jooksul. See on oluline ka paljudele tööealistele patsientidele, kes soovivad ravi ajal jätkata oma tavapärast elu ja töötegemist.
Mis saab pärast ravi?
Paljude patsientide jaoks ei too ravi lõpp kaasa üksnes kergendust. „Tekib teadmatus ja küsimus: mis minust nüüd edasi saab?“ kirjeldab Olvet olukorda, mil regulaarsed kohtumised raviarstiga lõppevad ning patsient peab taas harjuma iseseisvama eluga. Sellel perioodil võivad esile kerkida hirm, ärevus ja ebakindlus.
Lisaks emotsionaalsetele raskustele seisavad patsiendid sageli silmitsi ka füüsiliste probleemidega. Levinud on väsimus, kehakaalu langus, närvikahjustustest tingitud vaevused ning raskused muutunud kehapildiga kohanemisel. Sageli vajatakse abi ka praktilistes küsimustes, näiteks toetuste või puude vormistamisel.
Vaimne tervis on raviteekonna osa
Olvet peab psühholoogilist tuge vähiravi lahutamatuks osaks. Diagnoos võib tuua kaasa mõtteid ja hirme, millega inimene pole varem kokku puutunud – hirm haiguse süvenemise, surma või lähedaste tuleviku pärast. Samuti kogetakse sageli leina oma senise elu muutumise pärast.
Kuigi eestlased ei kipu alati ise vaimse tervise spetsialistide poole pöörduma, näitab praktika, et kui psühholoogi nähakse ravimeeskonna loomuliku liikmena, võetakse abi meelsamini vastu ning sellest saadakse sageli märkimisväärset tuge.
Olvet juhib tähelepanu ka sellele, et tuge vajavad sageli patsiendi lähedased, kelle koormus võib haiguse ajal olla väga suur. Samas on nende toetamiseks Eestis veel vähe võimalusi.
Tuleviku taastusravi on meeskonnatöö
Jaana Olveti hinnangul peaks ideaalne taastusravi olema personaalne ning hõlmama patsiendi füüsilisi, vaimseid, toitumuslikke ja sotsiaalseid vajadusi juba diagnoosikahtlusest alates. Selle eelduseks on hästi toimiv multidistsiplinaarne meeskond, kuhu kuuluvad lisaks raviarstile ka taastusraviarst, füsioterapeut, psühholoog, toitumisspetsialist, sotsiaaltöötaja ja kogemusnõustaja. „Nii füüsilise kui ka vaimse tervise varajane, terviklik ja järjepidev toetamine parandab selgelt nii ravitulemusi kui ka patsiendi elukvaliteeti,“ rõhutab Olvet.
Euroopa vähitõrje nädala üks sõnumeid on, et vähiravi ei tähenda ainult haiguse ravimist. Sama oluline on aidata inimesel säilitada väärikus, iseseisvus ja võimalikult hea elukvaliteet kogu raviteekonna vältel ning pärast seda.
